Muutustes ei komista me alati teadmatuse otsa. Sageli komistame selle otsa, mida arvame end kindlalt teadvat. Novembris toimub arenguseminar mõttelõksudest ESCÜ ja Äripäeva koostöös.Olete teretulnud osalema. Inspireerituna teemast panin kirja mõned muutuste mõttelõksud.
Muutuste juures kuulame end ja teisi tihti automaatselt. „Inimestele ei meeldi muutused.“ „Kui plaan on paigas, läheb hästi.“ „Andmed ei valeta.“ Need laused tulevad kiiresti ja kõlavad tuttavalt. Nii tuttavalt, et me ei märka, kuidas need meie eest otsustavad.
Selmet uurida ja kuulata põnevuse ning tähelepanuga iseennast, meeskonda ja organisatsiooni, nõustume uskumusega. See on inimlik. Ja see on koht, kus muutus hakkab vaikselt teist rada minema.
Mõttelõksud ei ole head ega halvad. Paljud neist on meid inimestena päästnud. Kiire reegel aitab otsustada siis, kui aega mõelda pole. Kogemus hoiab tagasi vana vea kordamisest. Mõttelõks muutub probleemiks alles siis, kui me ei märka, et oleme selles.
Väike katse. Kas on OK, kui laps võtab pärast 9. klassi vaheaasta? Aga pärast gümnaasiumi? Tegu on sama. Vastus tuleb sageli erinev ja kiiresti.
Järgnevalt kuus mõttelõksu, mida olen kohanud oma töös, kliendilugudes ja teoorias:
- „Inimestele meeldib status quo.“
- "Hädavale on töötajate jaoks parem.“
- „Kui muutuste strateegia ja plaan on paigas, siis muutus õnnestub.“
- „Kui optimeerime osa süsteemist, paraneb ka tervik.“
- „Andmed on objektiivse tõe allikas.“
- „Selge kommunikatsioon lahendab vastuseisu.“
Sama muutust näeb iga roll oma toolilt. Juhtkond, HR, keskastmejuht ja inimene ise kuulevad sama lauset erinevalt. Ükski vaade ei ole vale, kuid igal vaatel on oma pimeala. Kirjutan oma mõtted ja kogemused rohkem lahti.
1. „Inimestele meeldib status quo“
Levinud arvamus. Kas tõesti?
Harva meeldib inimestele status quo tervikuna. Neile meeldivad selle osad: tuttav töörütm, oskus, mille pealt nad tunnevad end väärtuslikuna, head suhted kolleegidega. Samas on praeguses olukorras enamasti ka midagi, mis neid ammu häirib. Lihtsam on nentida, et muutustega ei tulda kaasa. Põnevam on uurida, mis inimestele praeguses meeldib ja mis neile tegelikult ei sobi.
Juhtkonna vaatest paistab see sageli nii, et otsus on tehtud, aga organisatsioon ei liigu. Loomulik on seda tõlgendada inertsina. Pimeala võib peituda selles, et just need, kes kõige rohkem küsivad, hoolivad ka kõige rohkem. Neis võib peituda muutuse liitlane.
Inimese enda jaoks võib „mulle ei meeldi muutused“ olla harjumuspärane lause, mitte tegelik tunne. Tasub küsida, mida ma hoian, ja kas see, mida hoian, on tegelikult veel alles.
2. „Hädavale on töötajate jaoks parem“
Mul on olnud mitu juhtumit, kus muutustega seotud hädavale peeti organisatsioonis töötajate jaoks paremaks. Kavatsus oli hea: säästa inimesi ärevusest, hoida töörahu, mitte tekitada paanikat enne, kui kõik on selge.
Kas tõesti? Vale kipub ühel või teisel viisil välja tulema. Kui see juhtub, väheneb töötajate jaoks nii psühholoogiline turvatunne kui ka järgmiste sõnumite usutavus. Hind ei tule kohe. See makstakse järgmise muutuse ajal, kui inimesed ei tea enam, mida uskuda.
Juhtkonna jaoks on soov inimesi kaitsta siiras. Neil on ka vastutus, mida teised alati ei näe. Pimeala võib olla selles, et vaikus ei jää tühjaks. Inimesed täidavad selle oma lugudega, ja need on sageli hirmsamad kui tõde. Aus „me kaalume erinevaid variante“ võib hoida usaldust paremini kui rahustav pooltõde.
HR teab sageli rohkem, kui tohib öelda. See on keeruline roll, kus tuleb hoida nii organisatsiooni kui inimesi. Sealt sünnib mõte „räägime siis, kui kõik on paigas“. a pehmendav sõnastus võib olla väike hädavale: koondamisest saab ümberkorraldus, kaotusest võimalus. Kui inimesed tunnevad, et neile ei räägitud tõtt, maksab selle kinni HR-i usaldusväärsus.
Keskastmejuht tahab kaitsta oma meeskonda. „Ärge muretsege, muudatused meid ei puuduta“ on lause, mida öeldakse sageli heas usus, et hoida meeskond rahulik ja töö käimas. Vahel ei tea juht isegi rohkem. Pimeala võib olla selles, et kui sõnum osutub valeks, ei kaota usaldust kauge juhtkond, vaid just tema, kes seisab meeskonnale kõige lähemal. Ausus ei tähenda, et kõike peab ütlema. „Ma ei saa sellest veel rääkida“ on tõde. „Midagi ei muutu“ ei pruugi seda olla.
Inimene, kes on korra petta saanud, hakkab järgmisi sõnumeid lugema teistmoodi. See on loomulik kaitse. Faktide ja minevikust kaasa tulevate tunnete eristamine aitab selgemini eristada teadmist ja järeldusi. Ühe kliendiloo puhul viis hädavale sügava segaduseni enda väärtuses, pideva eneses kahtlemise ja ärevuseni ning lõpuks kahjuks kaasa läbipõlemisele.
3. „Kui muutuste strateegia ja plaan on paigas, siis muutus õnnestub“
Tõeline lõks. Plaan on vajalik ja annab suuna. Aga taustal kipuvad varju jääma käitumise muutus, süsteemi muutus ja kõik osapooled, keda muutus mõjutab. Ometi mõjutavad just need aspektid õnnestumist kõige rohkem. Strateegia ja plaani järgselt alles algab töö muutuse õnnestumiseks vajalike tingimuste loomisega.
Juhtkonna jaoks on plaani kinnitamine oluline verstapost. On loomulik tunda, et suur töö on tehtud. Pimeala võib olla selles, et plaan kirjeldab, kuhu minna, aga mitte seda, mis meie süsteemis hoiab vana käitumist alles. Mõõdikud, otsustusviisid ja harjumused räägivad sageli vaikselt vastu. Tasub küsida: kuidas süsteem toetab plaanitavat muutust?
HR-i jaoks võib mõttelõks peituda juurutamise lõpetatuses. Kui rollid, protsessid ja ametijuhendid on paigas, infotunnid, koosolekud ja koolitused tehtud, tundub, et muutus on heas hoos ja saab peatselt juurutatud. Aga dokumendid kirjeldavad uut käitumist, nad ei loo seda. Teadmine ei ole veel oskus ja oskus ei ole veel harjumus. Palju on näiteid, kus üks muutus ajab teist taga ning fikseeritud tulemus puudub. Mille järgi me teame, et muutus on juurdunud?
Keskastmejuht saab plaani ja koos sellega ootuse selle ellu viia. Küsida, millest loobuda või kes otsustab prioriteedid, võib tunduda nagu muutusele vastu olemine. Keskastmejuht on enamasti tubli töötaja ja panustaja. Ta võtab uue töö vana peale ja ütleb meeskonnale „teeme ära“. Kas küsimine tõesti on vastuseis? Sageli on see just vastutus, et organisatsioon saaks edukas olla.
Inimese võib mõttelõks peituda selles, et plaan on juba otsustatud. Kui kõik on paigas, tundub, et minu küsimused ei muuda enam midagi. Nii jäävad miks-küsimused küsimata või küsitakse neid ainult kohvinurgas. Inimene teeb vaikselt kaasa, aga mitte täies mahus. Kas tõesti on parem vaikida? Vastamata miks on info, mida plaanil puudub. Küsimine võib olla just see, mis ringi katkestab.
4. „Kui optimeerime osa süsteemist, paraneb ka tervik“
Nõus. Ei pruugi. Tervik võib hoopis halveneda, ja tihti nii ka juhtub. Üks meeskond kiirendab oma tööd ja järgmine ummistub. Üks osakond hoiab kokku ja teine saab oluliselt mõjutatud, pigem negatiivselt. Klassikaline süsteemmõtlemise lõks: tervik ei ole osade summa ja kogu voo kiiruse määrab kitsaskoht, mitte kiireim lüli.
Juhtkonna jaoks on parandused osakondades nähtavad ja mõõdetavad. See on hea. Pimeala võib olla selles, et mõõdikud on sageli seatud osadele, mitte tervikule. Siis tasub iga paranduse juures küsida: kuhu see probleemi edasi lükkab ja kas me võtame teadlikult selle otsuse?
HR-i jaoks peitub sama lõks eesmärkides ja tasustamises. Kui premeerime osa tulemust, saame osa tulemuse. Koostöö terviku nimel vajab ka süsteemi, mis seda märkab ja premeerib.
Keskastmejuht näeb hästi oma meeskonna tõhusust. Mõju naabermeeskonnale jääb aga sageli nähtamatuks. See on vana klassikaline silodes töötamise lõks: olen oma „tornis“ edukas ja sees on hea. Aga kas on, kui vaadata organisatsiooni ja tema eesmärke tervikuna?
Inimene teeb oma osa hästi ja see on väärtus. Samas võib minu „hästi“ teha kellegi teise töö raskemaks. Seda näeb alles siis, kui vaatada veidi kaugemale. Meeskondadega töötades on näiteid just ääretult tublidest ja hakkajatest inimestest, kes aktiivselt lahendavad oma töölauda ega märka, millise mõju nende tööviis omab kogu meeskonnale või meeskondadele. Või inimene, kes jõuliselt fokusseerib üksinda oma töölauda ega märka, kuidas see mõjutab meeskonda ja eesmärke tervikuna. Tubliduse lõkse kui palju!
5. „Andmed on objektiivse tõe allikas“
Jah, kui see on õige andmestik. Jah, kui andmed näitavad seda, mida me arvame, et nad näitavad. Andmed on alati kellegi valik: mida mõõta, mida mitte ja kuidas tulemust lugeda. Muutuste ajal kipume andmeid kasutama kinnituseks, mitte uurimiseks.
Kõrge rahulolu võib tähendada rahulolu. Aga see võib tähendada ka seda, et inimesed on õppinud vaikima.
Juhtkonna jaoks jõuab info sageli kohale numbritena. See on paratamatu, sest tervikut ei saa näha muul moel. Minu laual on olnud mitmeid näiteid, kus numbreid on tõlgendatud ilma konteksti uurimata või teadvustamata, mida andmed ei näita. Tõlgendamine on üks lõksude ahel. Tasub küsida: kui teadlikud sellest ollakse?
HR-i jaoks on uuringud ja küsitlused oluline allikas. Numbrid on aga alles küsimus, mitte vastus. Lood numbrite taga annavad neile tähenduse.
Keskastmejuht näeb iga päev seda, mida number ei näita. Ta märkab, kui meeskond on väsinud või uus viis ei toimi. Ometi võib ka tema uskuda, et kui tähelepanek ei ole numbris, siis see ei loe. „Raport on ju roheline“, „see on lihtsalt minu tunne“. Nii jääb tema teadmine sageli üles viimata. Kas number tõesti on kaalukam kui see, mida ta iga päev näeb? Siin aitab küsida: mida ma näen, mida meie andmed ei näita, ja kuidas ma selle nähtavaks teen?
Inimese jaoks võib „andmed näitavad“ kõlada nagu kohtuotsus. Sageli usub inimene seda ka ise: kui number on halb, siis olen mina halb, ja kui hea, siis olen teinud hästi. Nii hakkab ta vaikselt töötama mõõdiku nimel, mitte selle nimel, mis töös päriselt oluline on. Kas number tõesti mõõdab kõike, mida ma teen? Ehk aitab siin küsimus: mida need andmed minu tööst päriselt mõõdavad ja mis jääb välja?
6. „Selge kommunikatsioon lahendab vastuseisu“
Taas võimalik. Selgus aitab kindlasti. Ja ometi ei kuula inimesed ainult sõnumit. Nad kuulavad seda läbi kõige, mis on olnud enne: eelmised muutused, antud lubadused, juhi käitumine, organisatsiooni kultuur. Oluline on see, mida inimesed on kogenud ja mida nad märkavad.
Vastuseis ei tähenda alati, et sõnumist pole aru saadud. Sageli tähendab see, et sõnumist on saadud väga hästi aru. Ja see on signaal, mida tasub kuulata.
Juhtkonna jaoks on loomulik reaktsioon selgitada rohkem, tuua juurde andmeid ja põhjendusi. Pimeala võib olla selles, et inimesed võrdlevad uut sõnumit sellega, mida nad on juhi puhul varem näinud. Tihti räägib juhi käitumine enne, kui ta ise suu avab.
Keskastmejuht on sõnumi tõlkija ja esimene, kes näeb reaktsiooni. Ta märkab, mis juhtub pärast koosolekut, koridoris ja järgmisel hommikul. Kui meeskond ei tule kaasa, on loomulik mõelda, et nad ei saanud aru, ja selgitada uuesti. Ja siis veel kord. Nii hakkab muutus ketrama oma põhjenduste ringis. Kas probleem tõesti on selles, et sõnum polnud selge? Sageli on meeskond sõnumist hästi aru saanud, aga nende küsimused jäid vastuseta. Siin aitab küsida: mis küsimus on meie reaktsiooni taga ja kas ma viin selle ka üles?
Inimese jaoks võib sõnum olla selge ja tunne jääb ikkagi. Vastuseis võib olla mõte, tunne või füüsiline reaktsioon ning see on täiesti normaalne. Tasub küsida, millest see minus märku annab, ja mitte jääda sellesse kinni.
Mõttelõks, milles olen, on mulle ka vajalik
Mõttelõksust ei pea tingimata vabanema. Mõte, milles ma olen lõksus, on mulle millekski vajalik. See võib anda kindlust, hoida tempot või kaitsta midagi, mis on mulle oluline. Paljud mõttelõksud toetavad inimest.
Küsimus ei ole selles, kas mul on uskumused. Muidugi on! Aga kas ma märkan, millal need minu eest otsustavad.
Muutustes kordub sama ring. Märkan uskumust. Küsin: kas tõesti? Kuulan uudishimu ja tähelepanuga iseennast, meeskonda ja organisatsiooni. Kohandan. Ja järgmise muutuse juures alustan uuesti, sest uskumused tulevad tagasi uues kuues.
Märkamist, küsimist ja kuulamist saab harjutada, need on oskused. Mida paremini loen oma mõttelõkse, seda paremini märkan neid ka meeskonnas ja organisatsioonis.
Neid lõkse on mul kogunenud veel. Aga alustuseks küsin: millesse sina muutuste juures usud silmad kinni? Ja mis võiks olla sinu mõttelõks?